Tsinkimisega tsinkimine on kiiresti arenev tsinkimise protsess viimase 30 aasta jooksul. Selle peamised komponendid on peamine soola tsinkoksiid, kompleksi moodustav aine ja juhtiv soolanaatriumhüdroksiid (üldtuntud kui naatriumhüdroksiid). Hea hajutamisvõimega peene heleda katte saamiseks tuleks lisada valgendit. Tsinkitud tsingimise peamine arenguperiood Hiinas on 1970ndatel, kui viidi läbi tsüaniidivaba tsinkimine. Kuulus tsinkimis- ja tsinkimisprotsess DPE on siiani olnud kasutusel. Kuigi see protsess ei ole nii stabiilne ja põhjalik kui tsüaan-galvaniseerimisprotsess. Kuid selle suurim eelis pole tsüaniid. Keskkonnakahjustus on palju väiksem. Nüüd on tsinkitud tsinkimine uue arenguga, villid ja rabedus ning muud vead on ületatud, hajutamisvõime on märkimisväärselt paranenud ja seda saab võrrelda tsüaantsinkimisega.
Kaaliumkloriidi (või naatriumkloriidi) tsinkimise protsess on uus tsüaniidivaba tsinkimise protsess, mis töötati välja 1980ndatel. Selle peamised komponendid on: tsinkkloriid kui peamine sool, üldkasutatav sisaldus on 70–909 / L. Kaaliumkloriidi kasutatakse juhtivsoolina ja selle sisaldus varieerub vahemikus 140–2809 / l. Seda saab reguleerida vastavalt erinevatele vajadustele. Boorhapet kasutatakse pH puhvrina pH väärtuse stabiliseerimiseks vahemikus 4,6 kuni 5,4. Kuna vann töötab toatemperatuuril, pole boorhappe lahustuvus kõrge ja boorhappe sisaldust kontrollitakse üldiselt temperatuuril 25. 309 / L.
Need kolm komponenti üksi ei suuda kvaliteetset tsingikattet saada. Heleda ja õrna tsingkatte saamiseks tuleks lisada mõned lisandid.
KCl tsingimise eelisteks on stabiilne lahus, särav ja hoolikas kate, odav, kõrge voolutõhusus ja mittetoksiline. Puuduseks on see, et plaadimislahuse hajutamisvõime on pisut halvem kui aluselise tsingimisega ja katte rabedus on samuti suurem. Kuid KCl tsingimise välimus sai kohe populaarseks. Areng on väga kiire.
